Eesti armastatuim moekunstnik Tiina Talumees alustas oma moeteekonda Karu tänaval asuvas u kümneruutmeetrises toakeses, kus ei käinud lahti ükski aken ja seetõttu puudus ruumis ka ventilatsioon. Aastaid hiljem on ta rajanud oma loomingule kodu Maakri tänaval asuvasse stuudiosse, kus esimesena jäävad silma just kõrged aknad, mis ümbritsevad avarat ruumi kahest välisküljest.
Karu ja Maakri tänava ruumide vahele jääb ka pikk periood, mil Tiina Talumehe loomingut sai soetada vanalinnas asuvatest ateljeedest, aga tol ajal keskenduti vaid erakliendile, mitte juhuslikele tänavalt sisse astuvatele ostjatele. “Need olid hoopis teistsugused ajad, millele on tänapäeval isegi kummaline mõelda. Polnud mingisugust sotsiaalmeediat ega muud sarnast kommunikatsioonivahendit, millega kliendile edastada, kes me oleme või mida teeme,” meenutab moelooja. Tolleaegne ateljee asus teisel korrusel, vaateaknad puudusid ja müügiprotsess toimis tänasest hoopis erinevalt.
Vaateakendesse armunud
Kui liiguti edasi Rotermanni kvartalisse, lisandus ateljeele ka poepind. Sai tulla uksest sisse, tooteid valida ja kohe ära osta. Siiski, oli miski, millest Tiina oli pikka aega unistanud ja mis sealsetes ruumides puudus – vaateaknad. “Need olid mul lausa kinnisidee, mistõttu see salong siin on selline “minu ideaal”,” nendib ta. “Kui nägin neid aknaid ja valgust ja õhku, seda ruumi siin, siis ma üldse ei kahelnud, et see on õige koht. Mõtlesin hoopis mõnuga, kui palju saab siin vaateakendele rõhku panna.”
Kui vaateakende kunst pole Eestis just kuigi populaarne, siis näiteks Pariisis käies imetleb Talumees alati luksuskaubamaja Galeries Lafayette aknaid. “Sealseid jõuluaknaid hakatakse küll vist juba suvel tegema,” naerab ta. “Need on ikka imelised dekoratsioonid, mis sinna tehakse, aga ilmselt ka väga suurt finantsi nõudvad. Meil siin Tallinnas ei ole neid võimalusi nii võtta. Nüüd pole ka muidugi pikka aega olnud võimalik Pariisis käia.”
Nurk olulisteks vestlusteks
Koht, mis on pea kõikides Tiina ateljeedes olemas olnud, on mugav istumisnurk, kus pidada klientidega maha isiklikke vestlusi, et mõista, millist kleiti võiks klient kanda oma elu tähtsaimal päeval, pulmas, või mis sobiks kandmiseks mõne teise olulise elusündmuse puhul.
Kui eelnevalt istuti klientidega maha skulptor Kalle Pruudeni disainitud kõrge söögilaua taha, ent seal tekkinud vestlused kippusid olema liiga ametlikud, siis otsustati ühel hetkel mugava kohvilaua ja pehmete tugitoolide kasuks, mis soodustasid moelooja ja kliendi vahelist mõnusat suhet. “See on psühholoogiliselt väga huvitav. On hea, kui kliendiga tekib usaldus, suhe, mille puhul viin end kurssi tema eluoluga, õpin mõistma, mida ta tunneb, soovib ja tahab. Natukene nagu poen tema nahka. Aga viisakalt laua taga selg sirgu istudes ei tekkinud selliseid vestlusi,” räägib moelooja.
Praeguse istumisnurga miinusena toob Tiina aga välja selle, et kuna see asub müügisaalis, soovivad tema tähelepanu aeg-ajalt ka juhuslikult sisenevad kauaaegsed kliendid, kes on harjunud ostlema tulles ka isiklikult moeloojaga vestlema. “Vestlused katkevad ja tekib imelik olukord – kes klientidest siis nüüd justkui olulisem on ja kellele tähelepanu pöörata?” selgitab ta. “Seetõttu oleks ideaalne, kui tegemist oleks hoopis eraldi toaga.”
Väärtustab käsitööd ja ajalugu
Kohvilaud, mille taga täna intiimseid vestlusi peetakse, on samuti Kalle Pruudeni looming ja see on stuudiosse toodud Tiina kodust, kust leiab veel mitmeid skulptori loodud esemeid. Kui laud jäi koduses elamises suureks, siis stuudiosse sobib see nagu valatult.
Kalle Pruudeniga viis Tiina kokku ühine tuttav, kunstnik Soho Fond. Juba nimetatud söögilaud oli skulptori esimene katsetus mööbli valmistamisel, mille moelooja soodsa hinnaga ära ostis. “See oli küll proovitöö, aga midagi viga tal ei olnud. Kuna see oli nii vapustava disainiga, hakkas peagi kõik muu sinna juurde tulema – kummut, peegel, kangakorvid, stanged … Kõik on Kalle looming,” selgitab Talumees. “Meievaheline suhe läks eriti soojaks, mistõttu tahtsin ka koju saada paljusid asju, ja nii see läks.”
Üks ese, millest moestuudiosse sisenedes ükski klient silmi ära ei saa, on välisukse vastasseina sätitud võimas peegel, mille puhul Tiina 2009. aastal tunnistas, et tegemist on peegliga, mis selle ees seisjat pisut kõhnemaks vormib. “Alguses meil oli ateljees selline aus peegel, aga ükski inimene ei saanud end sealt vaadata, mistõttu kutsusime peeglipoisid tagasi ja palusime neil midagi ette võtta,” rääkis ta toona Delfile antud intervjuus. “Nii tuligi väike nipp siia juurde, sest eks endal on ka parem ennast väheke saledamana vaadata.”
Samuti skulptori loodud peegel kas meeldib või ei meeldi vaatajale. “Ühest küljest on see hästi naiselik, teisest hästi robustne ja mehelik. Peegli sees räägivadki sellised vastandid,” usub Talumees. “Temas on nii palju tugevust ja samas ka õrnust ning muidugi ei saa üle ega ümber ka käsitöö aspektist.” Algselt oli peegel mõeldud kleidiproovideks, nüüd lihtsalt seina ehtima.
Pruudeni loomingu juures hindabki Tiina eelkõige käsitööd. “Mulle meeldivad üldse sellised jäävad ja väärtuslikud esemed. Ma ei ole inimene, kes tahab sisekujunduses pidevalt asju vahetada, vaid imetlen näiteks vanu Euroopa kodusid, kus on Le Corbusier mööblit, mida on põlvest põlve edasi pärandatud. Lapsed ehk muudavad kujunduses midagi, aga vanemate soetatud väärtuslik kraam jääb.”
Kui tekib soov sisekujunduses trende järgida, teeb Tiina seda mööbli vahetamise asemel hoopis erinevate värvide ja mustritega mängides. “Näiteks ka siinse kohvilaua taga olevad toolid on minu pere omad ja pärinevad 50-60ndatest,” lisab ta. “Neil on küll juba teine kate peal ja natukene on neid ka restaureeritud, sest muidu oleksid need ilmselgelt ammu prügikastis. Soovin igast asjast leida mingisugust väärtust.”
Riukalik maitse
Vaatamata sellele, et Tiinat ümbritsevast ruumist leiab palju Eesti skulptori loomingut, ei pea ta eriti oluliseks, et tema kodust leiaks kodumaiste disainerite mööbliesemeid või nipsasju. “Põhjus, miks mulle Kalle asjad väga meeldisid, on see, et neis on sellist riuklikkust. Minu jaoks pole selline tavapärane põhjamaine vorm sageli piisav,” selgitab ta.
Paarikuise keskkonnavahetuse ajal, mille Tiina veetis Hispaania lõunarannikul, külastas ta mitmeid sisekujunduspoode ja ka sealne stiil pole päris temalik. “Neil on täiesti teine temperament ja arvan, et ma olen kuskil seal vahepeal. Mulle meeldivad värvid ja meeldib elu,” räägib moelooja. “Mõistan disaini väga hästi ja mõistan ka seda põhjamaist lähenemist – see kuulubki meie juurde ja nii peabki olema. Muu maailm vaatab ja naudib seda esteetikat, mida meil on vanale Euroopale pakkuda, aga mulle pigem meeldib selline eklektika, mille puhul on näiteks uut ja vana kokku pandud.” Näitena kirjeldab ta kodus esikus asuvat antiikset kappi, mida ümbritseb omakorda veel modernne kõrgläikeline kapp. “See tundub absurdne, aga see toimib. Hästi lihtne on minimaalseid vorme kasutada, kõik detailid miinimumini viia, sest ilmselgelt on pilt ilus, selge ja puhas, aga palju suurem oskus on neid detaile omavahel nii sobima panna, et kõik tervikuna mõjuks.”
Selliste detailidega mängibki Tiina eelkõige koduses elamises, sest stuudios peab esile tulema eelkõige moelooja looming – kaunid värvilised kleidid, kvaliteetsest kangast mantlid ja luksuslikud ridikülid.
Teab, mida tahab
Loomingulise hingena on Tiinale oluline, et ta saaks sisekujunduslikult võimalikult palju ise otsustada, sisearhitekti abi kasutati moestuudios vaid projekti joonistamiseks. “Tal polnud siin väga palju nõu anda, sest tulime siia oma mööbliga ja enamjagu tegin kõik ise. Ega keegi ei saagi mulle väga ette määrata, kus ma istun või kuhu midagi panna,” nendib Talumees. “Kodu osas sain küll sisekujundajalt hästi palju nõu, aga nüüd ma enam ei kujutaks ette, et keegi tuleb ja teeb mu kodu mulle valmis. See tundub kodu suhtes kuidagi tohutult vägivaldne, aga see on puhtalt minu arvamus. Kunstivaldkonnas tegutsejana on mulle ka rohkem silma antud ja mulle meeldib ise vaadata ja otsustada, katsetada ja analüüsida.” Kuna sisekujundamine on teema, mis Tiinat ennast seesmiselt sütitab, küsitaksegi kodu luues sageli nõu hoopis tema käest.
Üldiselt näeb Tiina, et tema moestuudio ja kodu on üsna sarnased, kuigi kodus leidub rohkem erinevate tonaalsuste ja tunnetustega värve, kunsti ja muid pilkuköitvaid detaile. “Stuudio on koht, kus veedan tegelikult isegi rohkem aega kui kodus, aga see on siiski mõeldud võhivõõrastele inimestele. Koju ju ei satu võõrad, vaid koju kutsud inimesi, kes on lähedased. Seetõttu jääb see pind siin neutraalseks, kuigi on kindlasti minu nägu.”
Töö käib 24/7
Kõige paremini töötab Tiina just stuudios üksinda viibides. Aeg, mis langeb üldiselt nädalavahetustele. “Neid hetki, kui siin pole kedagi peale minu, naudin ma kõige rohkem. Olen täiesti iseenda peremees,” selgitab moelooja. Siis laotab ta ruumi laiali kangad ja asub katsetama. “Keegi ei peata mind mu mõttelt ja see on kõige mõnusam.”
Siiski tõdeb moelooja, et oma peas töötab ta ööpäevaringselt ja häid ideid võib leida nii kodus telekat vaadates või ajakirja sirvides. “Kodune õhkkond on siinsest kärast vaba ja pähe tulevad hoopis teistsugused mõtted. Vanasti, kui mul last veel ei olnud, töötasin tegelikult kodus rohkem. Mõnulesin kollektsioonide kallal, võtsin kangajuppe kaasa ja need olid mul põrandal laiali. Praegu see lihtsalt ei ole võimalik,” jutustab Tiina. “Laps on tööharjumust palju muutnud. Olen pidanud analüüsima, millal ja kui palju ja kuidas saan teha.”
Töölauda, mille taga istuda ja tööd teha, ei ole Tiina endale koju kunagi loonudki. Sellist konkreetset töönurka ei ole tal ka moestuudios, sest ta armastab töötada seal, kus parasjagu tuju tuleb. “Aga avarust ja valgust peab kindlasti olema, sest me kõik tunneme, kuidas valgus ja päike annavad meeletu jõu ja teotahte,” lisab ta kärmelt. “Kui päike paistab, on mul kõik hästi ja need suured aknad siin toovad seda rõõmu sisse.”
Sellele vaatamata, et Tiinale võib loominguline tunne peale tulla seal, kus ta parasjagu viibib, on ta pikka aega unistanud isiklikust töötoast, mille uks kinni panna ja iseendaga olla. “Koht, kus on täiesti minu maailm. Seda ei ole mul kunagi olnud, aga võib-olla see kunagi tuleb,” asub ta fantaseerima. “Kujutan ette, et see oleks väga segamini. Seal oleksid igasugused ajalehelõiked, joonistused … Arvan, et elaksin nagu Picasso, kes kolis ühest korterist teise, sest tal kogunes lihtsalt üks korter nii asju täis, et pidi järgmise võtma.” Kunagi oli selline segadus ka Tiina lapsepõlvetoas, tuli kõndida lausa kikivarvul. “Aga muud ruumid peavad väga puhtad ja korras olema – see on mu jaoks hästi oluline. Olen Kaalude tähemärgist ja visuaalne esteetika on mulle hästi oluline. See tekitab minus rahutunde. Üks tuba võib segamini olla …”
Ruum, kus joonistustest saab toode
Tiina Talumehe moestuudio tagaruumides toimetavad inimesed, kes teevad rõivakunstniku (moe)loomingulised mõtted füüsilisteks toodeteks. Kuigi ruum, milles nad töötavad, on sisustatud puhtalt praktilistel alustel, soovib moelooja, et töötajad tunneksid end seal nagu kodus ja sooviksid iga päev tööle tulla. “Nad peavad end seal väga hästi tundma ja seetõttu oleme kõik koos läbi mõelnud,” kinnitab ta. “Olen hästi palju arvestanud naiste soovide ja eelistustega, kasvõi sellega, kui keegi tahab olla aknale lähemal.”
See, et tema looming valmiks Eestis, on Tiinale äärmiselt oluline. “Oleme väikesed ja mu eesmärk on väärtustada nende Eesti inimeste tööd. Seda üritan ma teha selgeks ka siinsetele tarbijatele, sest tegelikult nad sageli ei mõista, mida see kõik tähendab ja mida siin toas täpsemalt tehakse. Millist aega ja väärtust nendesse riietesse pannakse.”
Moestuudio muutuvas maailmas
Maailm on pidevas muutuses ja kriisiaasta on korralikult ka Tiina Talumehe moestuudiot raputanud, kesklinna poe mõte on kolme Maakri tänaval veedetud aastaga üliruttu devalveerunud. “Ma ei saa öelda, et seda poodi ei ole enam vaja, aga jutt ostjaga käib mingit teist kanalit pidi. Meie tulime siia, et olla pankadele ja äripindadele lähemal, täpsemini inimestele, kes siin töötavad, aga nad ei tööta ju enam siin, vaid kodus oma arvutite taga,” selgitab ta, nentides, et pole kindel, kas kord tema unistuseks olnud vaateaknad omavad üldse enam kunagi sellist tähtsust nagu varem.
Seetõttu on Tiina ka palju mõelnud, milline võiks olla tema loomingu järgmine kodu. “Kui ma siia tulin, oli uksest sisse astuv klient minu jaoks kõige olulisem. Lõingi kogu stuudio selle eesmärgiga. Praegu mõtleksin aga rohkem enda peale,” räägib ta. “Kujutan ette näiteks suuremat tootmishoonet, kus mul on endal hästi suur ruum ja kus saaksin töötada modellidega, pildistada ja teha e-poe jaoks vajalikku tööd.”
LEIA POEST!
Kui otsid inspiratsiooni oma kodustuudio kujundamiseks, siis leiad palju võimalike lahendusi Järve Keskuse poodidest.
