Maailmas koguvad praegu suurt populaarsust vormimänge lubavad looduslähedased savimajad. Eestis pole saviarhitektuur midagi uut. Kätlin Mäggi taastas oma pere suvekoduks Tartumaal aastal 1926 rajatud savimaja, mida varem kasutati aastaringselt elamiseks
Savimaja praegune perenaine Kätlin Mäggi sõitis esimest korda järveäärsesse majja suvitama 1971. aastal, kui tema vanemad selle suvemajaks ostsid. Koht oli alguses olnud mõisa renditalu, kus oli rehielamu. Praeguse maja ehitaja sai selle koha asunikutaluna rendile 1921 juba Eesti riigilt. Elumaja, mida nii Kätlini vanemad kui nüüd tema oma pere kasutanud on, valmis 1925 aastal.
lapse emaks olemine pole võimaldanud õpitud erialale täielikult pühenduda.
Viimastel aastatel nõudiski kogu tööaja ja erialaste teadmiste mängupaneku peagi 100. sünnipäeva tähistava maja restaureerimisprotsess, mis võttis kokku kaks aastat.
Maja ehitusaastatel ei mõelnud keegi trendidele ega looduslähedusele – savi oli väga odav ning seda leidus Tartumaal palju. Selle maja ehituseks vajalik kogus saadi lausa oma krundi pealt.
Maja ehitaja ja esimene omanik oli kohalik laastukatusepanija, kes võttis mõisalt talukoha rendile ja tasapisi uusi hooneid rajama hakkas. 1926. aastal võeti vastu asunikele suunatud ehituslaenu seadus, mis tõi kaasa pisikese ehitusbuumi.
Ühe tingimusena laenu saamiseks oli vaja esitada ka projekt. Projekt tähendas ühele lehele joonistatud ristkülikut, kuhu peremees märkis ära, et siia teeks toa, siia paneks ukse. Aga ka selline projekt oli üsna sümboolse tähendusega – lõpuks ehitas enamik peremehi ikkagi nii, nagu ise õigeks pidas ja ehituse käigus parem tunduma hakkas.
Kätlin Mäggi vaatas maja renoveerimisprojekti tehes läbi kõik arhiivimaterjalid, mis selle kohta olemas olid, ning leidis tagantjärgi päris koomilisena mõjuvaid dokumente, näiteks arvukate kirjavigadega ruudulisele lehele kirjutatud taotluse laenupuhkuse saamiseks ühel väga põuasel aastal
Vaese mehe unikaalne maja
Maja välisseinad ehitati raketise abil tambitud savist ning selle põhiplaan on väga lihtne. Välisuksest sisse astudes jääb paremat kätt sahver ja vasakule köök. Köögist saab mööda maja ümber keskteljel paiknevate ahjude ja pliidi ringiratast liikuma hakata: köögist edasi elutuppa-söögituppa, siis läbi kolme magamistoa esikusse tagasi. Maja pööningukorrus pole kunagi olnud aastaringselt elamiseks välja ehitatud. Tualetti ega duširuumi polnud sees ei maja ehitusaastatel ega ka nüüd. Originaalse planeeringu ja sahvri säilitamise nimel loobus Kätlin Mäggi nende majja sisse toomisest ning otsustas jääda õuel seisva kaasaegse kuivkäimla ning eraldi saunamaja juurde.
Ainsa suurema uuendusena veeti kööki vesi. Elektri sai see majapidamine muuseas alles 1950ndatel aastatel.
Päris aastaringselt elamiseks on savimaja kohandada ikkagi keeruline ülesanne, ehkki kunagi neis talupered kogu aeg elasid. Savimaja soojapidavus pole hea ning maja selles osas, mille all on kelder, on isegi kuumal suvel üsna jahe. Küll aga hinnatakse kõrgelt savimajade loomulikku õhuniiskuse reguleerimisvõimet. See loomulik hingamine on savimaja suurim väärtus ja põhjus, miks neid endale elamiseks taastada tasub.
Ajastutruud värvid ja materjalid
Pealtnäha väga lihtsa savimaja renoveerimisprotsess kestis kaks aastat. Hoones oli mõned korrad remonti tehtud ja isegi aknad vahetatud, ent õnneks olid puidust originaalaknad pööningul säilinud ning need õnnestus taastada ning uuesti kasutusele võtta.
Eesmärk oli taastada ja säilitada võimalikult palju originaalset, ehkki mitmed lahendused üllatasid ja olid lihtsa majapidamise kohta tavatud. Näiteks üllatas Kätlinit, et ühes magamistoas oli vaestele talumajadele mitte väga omane puidust lambrii – ilmselt käis peremees sisekujunduseks inspiratsiooni kogumas lähedal asuvas Kokora mõisas.
Laudpõrandad taastati, samuti renoveeriti siseuksed. Ajastu värvipaletti järgivad värvitoonid leiti Majatohtrist. Nii läbib maja ühe toonina linasinine värv.
Otseselt ei olnud eesmärki taastada detailitäpsusega interjööris päris 1926. aasta siseviimistlus. Juba ammu oli sisearhitekti inspireerinud ühe kodu renoveerimisel tapeedi alt välja ilmunud ajalehtede kiht. Selles majas sai ühes magamistoas tapeedi asemel vanu ajalehti kasutatud täiesti teadlikult. Antikvariaatidest kokku otsitud vanadest lehtedest on külla sattunud tuttavad leidnud küll oma sõpru, küll sündmusi, kus ise osaletud.
Itaalia kardinad, Maroko vaibad
Ka mööbli valikul lähtus Kätlin Mäggi palju ajastust ja maja üldisest atmosfäärist, püüdes võimalikult vähe osta päris uusi asju. Kõige enam vajas täiendust köök, kuna varem polnud seal valamut. Külmik pisikesse kööki ära ei mahtunudki ning see asub kõrvaltoas, kuhu läbi alati avatud ukse on lihtne astuda, ja klassikaline valamu-külmik-pliit kolmnurk õnnestus tänu sellele ikkagi tekitada.
Interjööris leiduvad tekstiilid on kogunenud aastate jooksul ning on üllatav, kui erinevatest maailma paikadest Eesti savimajale üdini omased mustrid ja materjalid kokku on ostetud. Tikanditega kardinad Itaaliast on nii magamistoas kui elutoas. Peruu vaibad ja tekid justkui kuuluksidki Eesti taluinterjööri – see tunne on eestlastel vist tegelikult sees tänu meie meremeestele, kes kodustele laiast maailmast erksaid värvilisi kangaid tõid.
Magamistoa vaip leiti aga hoopiski Marokost ning mustvalged fotod seintel maailma eri paikade kaasaegse kunsti muuseumitest ostetud postkaardid, mis on ära raamitud.